Veel sportlikumad vahetunnid

 Meil koolis on vahetundide ajal popim koht võimla, sinna kogunevad siis põhiliselt II ja II kooliastme õpilased. Sel aastal otsustas 8.klassi Rasmus oma loovtöö teemaks võtta "Sportlikud vahetunnid." Novembrikuu kolmandal nädalal toimus koolis sellenimeline üritus. Vahetunnid olid ka viis minutit pikemad, et ükski võistlus pooleli ei jääks. 

Esmaspäeval välk-rahvastepallilahing 

teisipäeval kivikuju kull 

kolmapäeval jooksumäng Varstust Valka või Võrru?  

neljapäeval  Mis su nimi on?

Rasmusel olid planeeritud parematele ka auhinnad. Selles olid abiks sponsorid tänu kellele oli auhindasid palju. Kõik said midagi.

Aitäh Rasmusele korraldamise eest! Loodame, et võimlas liikujaid on nüüd vahetundidel rohkem.

 

Emakaru monoloog

Aasta looma luulekonkurss   oli tänavu  pühendatud muidugi karule. Meie koolist osales Laura Kirke 9.klassist luuletusega "Karuema monoloog" ja valiti 35 parema hulka. Kokku tuli 204 eestikeelset luuletust 27 erinevast koolist. Parimad luuletajad  on kutsutud RMK Elistvere loomaparki preemiareisile  Aasta looma luulekonkurssi korraldasid Eesti Loodusmuuseum, MTÜ Aasta Loom ja Looduskalender.ee koostöös RMK-ga.

Kirke luuletus on avaldatud  Looduskalendri aasta looma lehel. Sealt saab aasta lõpuni lugeda ka teiste riimiseppade karuteemalisi luuletusi. 

Emakaru monoloog

Laura Kirke Pertel

Nooblilt kohevusse kastetud ja küpse vilja karva –

nii pühalikult täpselt istub ihu ümber rüü,

ja vahest polegi see puhasjuhuslikku rütmi: üliharva,

kui mu kahes ümarsilmas helgib andekspaluv süü:

 

„On möödapääsmatust vaid tundev see minu raev,

mis kahes lõik’vas  marmorreas end manab silmale:

ei soovituna mulle näi too ohuraske inimjanu kaev -

ju liig köitev ruugeil esmasustel, mis tõin ma ilmale!“

 

Nõnda oht saab ristitud kui eesmärgiõnnis abinõu,

ja paar karust karjatust ei murra elu olemuse nahka:

pole sünnis joosta kaklema, kus jookseb teise õu,

ning säilitat’ võiks jääda koonuümarus kui tuhk-kahkjas.

 

Kuid võib siis h i r m u l olla eales pisarpuhas maik,

kui tilgutat’ saab õigel altaril ta verekarva vaik?

Meenikunnos matkal

 Eelmisel reedel  käis 7.klass matkal Meenikunno rabas. Matkarada oli 6 km pikk ja alguses mõtlesin, et tuleb väsitav rännak. Iga paarikümne meetri tagant oli infotahvel loomade ja taimede kohta, kelle kodu on see raba. Torni juurde jõudes tahtsid kõik kohe tippu ronida. Kui lõpuks üles saime, oli vaade imeline, kuigi oli näha ainult rabametsa ja halli taevast. Infotahvlitele ei pööranud me alguses rappa minnes üldse tähelepanu, aga tagasi minnes lugesime neid küll. Nägime mitmeid taimi: kanarbik, sookail, tupp-villpea. Linde eriti ei näinud, eks nad olid ära lennanud. Siiski kuulsime ja nägime raja lõpus vareseid. 

Matk Meenikunnos ei olnud pikk ega väsitav. Kahjuks oli ilm  sombune. Siiski oli värskes õhus hea olla ning soovitav teistelgi klassidel minna. 

Annika